Malle Pärn: Miks ma sõdin avaliku ropendamisega

Malle Pärn: Miks ma sõdin avaliku ropendamisega
Malle Pärn, näitleja, www.DELFI.ee
23. november 2009 02:00

Üks punkt meie põhiseaduses ütleb: igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Keskkond ei ole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus.

Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.

Tammsaare kirjutab halva kirjanduse mõjust lugejaile, eriti noortele. Ta ei julge kindel olla, et hea kirjandus inimest niisama suuresti mõjutada suudab. Ta toob paralleeli kehalise puhtuse ja mustusega. Inimene võib küll viibida puhtas keskkonnas, aga ilma teadliku hoolitsuseta, ainult keskkonna puhtusest, ei saa ta puhtamaks. Räpane, must, suitsune ja tolmune ümbrus aga määrib igaühe ära, ükskõik kui hästi me ennast seal ka puhtana püüaksime hoida.

Niisamuti pole võimalik - eriti noorsool - lugeda raamatuid, milles kujutatakse ehedalt, ahvatlevalt ja põhjalikult kõikvõimalikke inimlikke pahesid - julmust, toorust, õelust, kurikavalust, vägivalda, madalaid instinkte, labasust, roppust - ilma, et see meie mõttemaailma ja eluhoiakuid ei mõjutaks. (“Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval” 1936)

Igas keeles on teatud tabusõnad, ja need peavad jääma tabusõnadeks, nende jaoks on oma aeg ja koht, kuhu nad sobivad. Kirjakeelde ei tohi neid üle tuua! Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks! Kui rahval pole enam kultuurkeelt, siis pole tal ka kultuuri, kui rahval pole kultuuri, siis pole ka enam seda rahvast!

See ei ole väike asi. See näitab meie kultuuritaset. See näitab seda, et me ei pea endast lugu. Isiklikult endast ega oma rahvast tervikuna.

Õppigem endast lugu pidama! Olgu igaühe esimene mõte hommikul: ma armastan ja austan ennast, ma olen väärtuslik ja väärikas, ja mõtlen, kõnelen ja käitun vastavalt sellele.

Vaadakem inimesi enda kõrval: ka nemad on väärtuslikud ja väärikad, nad on samasugused nagu mina, ma armastan ja austan ka neid, kohtlen neid viisakalt ja lahkelt, ei alanda neid. Sest teisi alandades, määrides, solvates alandame, määrime, solvame me tegelikult iseennast.

Inimene, kes oskab lugu pidada endast, oskab lugu pidada ka teistest. Sest tegelikult hindame me teisi inimesi enda järgi. Eks usu ju aus inimene, et teisedki on ausad, varas aga usub, et kõik varastavad.

Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.

Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollane ajakirjandus toodavad tema jaoks meelelahutust. Vale, see kõik on ideoloogia, mis peab omakorda tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta.

Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine.

Tunnistagem: neid nn avaliku elu tegelasi pole just palju, kes praegu julgevad labasuse vastu välja astuda. Kõik tahavad näidata ennast kangesti tolerantsetena ja kompleksivabadena. Just nagu oleks see mingi tarkuse tunnus. Tegelik tarkus on selles, et osatakse vahet teha, mille suhtes inimene võib olla tolerantne ja mille suhtes mitte.

Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks.

Inimese ja kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe - eluspüsimine, ellujäämine. Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega peaks inimene vastutama oma tegude eest ning vastutama ka muu maailma eest.

Kultuur aga peaks toetama inimese elutahet, peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema. Kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja!